Loomingulisus on täiuslikkuse vastand. See ei ole sirgjooneline teekond ega valmis retsept, mida tuleb vaid õigesti järgida. Loomingulisus on katsetamine. Lapsed teavad seda instinktiivselt — nad ehitavad, lõhuvad, kombineerivad ja küsivad, kartmata, et midagi läheb valesti. Täiskasvanuna kipume aga vigu kartma, kuigi just need on kõige viljakamad hetked. Loominguline inimene ei ole see, kes ei eksi, vaid see, kes ei lase eksimustel end peatada, lubades oma loomingul avalduda selliselt, nagu ta avaldub.
Looming ei ole ainult kunstiteos seinal — see on eelkõige olek, lähenemise viis, kuidas me maailma puudutame ja laseme maailmal end puudutada. See võib olla sinu igapäevane tegevus: söögi valmistamine, lapsega mängimine, sinu hobi või töö — kuhu iganes sa lubad oma loomingulisusel kanduda.
Mulle meeldib tuua näiteid läbi maalimise, sest mulle endale väga meeldib maalimine.
Kui ma alustan maalimisega, on mul peas mingi visioon pildina, mõttena sellest, mida tahan luua. Teinekord pole sedagi, vaid ainult soov luua, ja sel juhul on visiooniks rohkem nagu keha mälestus sellest, kuidas ma seda maali maalin.
Kui ma alustan, siis see, mis lõuendile ilmub, ei meenuta kaugeltki veel lõppteost. Kas ma suudan hoida oma visiooni lõpuni või loobun enne, kui asi valmis saab? Kärsitus ja täiuslikkuse tagaajamine on ühed suurimad loomingulisuse tapjad. Loomise käigus tuleb paratamatult ette hetki, kus vahepealne tulemus ei meenuta üldse seda, mida oma kujutluses näed.
Kui me ei talu vahepealset aega, on see sama, kui ütleksime oma loomingule: mulle ei meeldi see, milline sa oled teel saamas selleks, mis sa oled. Ja nii peatame või piirame seda oma enda kitsast kujutlusvõimest lähtuvalt, lubades oma sisemisel perfeksionistil rooli võtta.
Igal asjal on oma tee. Teinekord on vaja midagi endas lihvida, et milleski heaks saada. Mõnikord see, mida sa lood, ei olegi “see”, vaid miski, mille kaudu tahab midagi suuremat avalduda.
Me võime arvata, et loome midagi konkreetset, kuid tegelikult loome uuesti ja uuesti iseendast, erinevates kogemustes. Sina muutud kellekski teiseks. Õpid uusi oskusi, lihvid endas midagi, avastad, et mõni suund ei olegi sinu oma.
Lubad protsessil end kujundada, mitte ainult ise protsessi kujundada. Astud sammu tagasi, eemaldud ja lubad sellel avalduda läbi sinu.
„Me loome kogu aeg — küsimus on vaid selles, millisest seisundist. Kas me loome läbi kontrolli või läbi loomingulisuse. Olgu visiooniks ettevõte, suhe, kodu või tervis — oluline pole kunagi ainult see, mida sa lood, vaid see, kelleks sa selle loomise käigus muutud.“